UUSIMAD UURINGUD POOLDAVAD PÄEVAVALGUSE KASUTAMIST

Aastal 2002 David Berson  Browni ülikoolist USA-st leidis silma võrkkestalt ehk reetinalt uue, valgustundliku retseptorraku ipRGC (intrinsically photosensitive Retinal Ganglion Cell). Enne seda tunti valgustundlike retseptoritena vaid kepikesi ja kolvikeski. Uus fotoretseptor ei vahenda valgust ega värve, vaid vahendab vaid neid impulsse, mis juhivad ärkvelolekut ja heaolu tunnet.

Professor George Brainard Philadelphia ülikoolist on täheldanud, kuidas valguse spektri koostis kolmandat retspetorit mõjutab ning mis tüüpi valgus meid kõige võimsamalt mõjutab.  Avastati, et valgus, mille lainepikkus on 460-480 nm (sinine valgus) lõpetab kiiremini melatoniini ehk unehormooni eritumise vereringesse kui kollakas lainepikkus 555nm, millele seni  valgustussoovitused põhinevad.

Sam Berman Kaliforniast on avastanud, et skotoopilise ehk ülemäärase sinise valguse käes pupill on väiksem kui fotoopilises ehk kollakas  valguses, mille valgustihedus on sama. Mida väiksem pupill, seda täpsemalt me näeme.

Steve Fotios Manchesteri ülikoolist on aastal 1998 tõdenud, et kaasaegsed valgusmõõtjad alaväärtustavad skotoopilist valgust kuni 32%. Luksmeetrid ei mõõdagi silma tajutavat valgust nagu enamjaolt mõeldakse. Seepärast nende uuringute põhjal isegi "vigased"  valgussoovitused võiks lukside põhjal hüljata. Suurem osa valgusti- ja lambitööstusest ei ole selleks siiski veel valmis. On ta ju aastakümneid soovitanud kodudes ja tööpaikades kasutada soojatoonilist valgustust. 

Juba rohkem kui 150 aastat on teatud (osaliselt valesti), kuidas nägemisrakud silmades, kepikesed ja kolvikesed,  toimvad ja kuidas need mõjutavad päeva- ja öönägemist. See on suunanud meie keskkonna valgustuseelistusi. Nüüd tuleb meil aga tähelepanelikult jälgida ka valguse bioloogilisi ja tundelisi mõjutusi inimesele, mitte ainult mõju nägemisteravusele.