Mida ette võtta meeleolulangusega sügis- ja talvekuudel, kui suvepäike on jälle kadunud ja saabunud pimedus meie sisemise rütmi pikaks ajaks sassi keeranud? Peagi on kellade keeramise aeg.
Tartu Ülikooli kliinikumi psühhiaatriakliiniku arst Tuuliki Hion ütleb, et põhjamaades on pimedusest tingitud masendus kerge tekkima. „Elame ju peaaegu bioloogilises pimeduses.“
SAD (Seasonal Affective Disorder) ehk sesoondepressioon on levinud just päikesevaesetel maadel. Hioni sõnul annavad meeleolulangusest märku mitmed sümptomid - suurenenud magusaisu, unisus, kehakaalu tõus, seletamatu kurbus, seltskonnast eemaldumine, hommikul voodis pikalt pöönamine, tööde tegemata jätmine, koolitundidest puudumine, tööviljakuse langus jm. Selliste vaevuste all ägavad päris tõsiselt arvatavasti u. 3% rahvastikust, 10% on vaevuste leebemas vormis. Naised ja lapsed on rohkem kannataja rollis, mehed sellest muutusest suurt aru ei saa ning peavad teemat vähetähtsaks. Nimetamata ei saa jätta akendeta kontorites või keldrites töötavaid inimesi.
Tõsised kannatajad, kes abi ei saa, võivad päris rumalate tegudeni minna. Kannataja ise ei saa muutuste põhjustajast arugi, kui keegi talle seda ei selgita. Enamasti hakatakse abi otsima kohe antidepressantidest.
Valikravina kasutatakse antidepressante, kuid väga arvestatava mõjuga on ka valgusravi, millel ei ole nii kurjasid kõrvalmõjusid. „Osalesin ühel konverentsil, kus selgitati väga ilmekalt, et tabletiravist jääb väheks ja just SAD valgusravi on see, mis inimesed meeleolulangusest välja toob. Hommikune kirgas valgus aitaks sisemise kella taas õigesse rütmi saada, mis on ülioluline inimese hea enesetunde loojaks terveks päevaks. Kindlasti mõjutab meeleolu ka kellakeeramine, kuid see on inimeseti niivõrd erinev, et üldistusi on arsti sõnul raske teha. „Mõnel tekivad seoses kellakeeramisega kohe pinged, teisel ei anna see kuidagi tunda,“ ütleb ta ning lisab, et sel pühapäeval keeratakse kella tunni võrra tahapoole ning ehk on sellest veidi abi nendel, kellel raskusi vara ja pimedas tõusta. Vanemad mehed, kes aastaaegade vaheldumisega harjunud, ei tee pimedust märkamagi.
VALGUS KARBIS
Valgusravispetsialist Marge Heinoja-Ventsas peab sügis-talvisel ajal spetsiaalse valguse koju toomist pigem meeleoluloojaks, kui ravimeetodiks. “Ma ei kasutaks sõna ravi või teraapia, see on täiesti normaalne, kui kirgas lamp põleb meie juures kogu aeg, kuni õhtul seitsme-kaheksani. Silmadele on nt. arvutis töötamise ajal eredam valgus nagu mesi lapse suus. Loometöögi sujub humoorikamalt, sujuvamalt. Ilma pideva kohvi lürpimiseta “ Kevadeks oleme pimedusega harjunud ning siis enamasti saabub uus depressiooni periood, mis just pikast pimedusest põhjustatud. Seepärast on praegu õige aeg oma valgusallikad ja laste kirjutuslaudade lambid üle vaadata.
Kohtades, kus aknaid ei ole või inimesed istuvad-mõtlevad, peaks alati piisavalt eredat valgust olema, nt koolides, haiglates, poliitikute kabinettides, kohvikutes, nõupidamisruumides, tegelikult ka vanglas, kus kinnipeetud peavad siseruumides viibima.
Viimaste aastate trendiks on koidusimulaatorid. „Päiksetõusuga hakkab ka väike lambike särama, see on üsna uus asi.“
ERINEVAD HINNAKLASSID
Kuna maailmas on eratarbijate nõudlus ja võimalused kasvanud, siis suund liigubki sinnapoole, kus tootjad keskenduvad üha enam eratarbijatele. „Enam ei pea valgusdoosi saamiseks haiglasse teraapiakabinetti minema ning raha eest 30 minutilisel raviseansil viibides imelist valguskarpi ehk tavalist nähtavat valgust vaatama. Valgusallika saab endale koju muretseda,“ räägib Heinoja-Ventsas.
Spetsiaalsed päevavalgusteraapia lambid on säästlikud, nt-23 vatine lamp annab umbes 130 vatise tavalambi võimsuse. Nüüd on valgus 20-30% kirkamgi, kui mõned aastad tagasi toodetud valguskarpidel. Valguskarbid ei ole kõige odavamad, aga ka mitte kõige kallimad. Kirjutuslaua või põrandalambi võib saada nt. 700-2000 krooni eest, päevavalguskarbi u. 3000 krooni eest, suure vertikaalse või horisontaalse paneeli nt. nõupidamisruumi 15-17 tuhande eest.
„Inimene ei pea tingimata kõige kallimat ostma, siin ei kehti reegel, et mida kallim, seda parem.“ Lampide eluiga on umbes 5000-10 000 töötundi.
Mõned aastad tagasi, Soomes olnud suure valgusravi buumi ajal küsiti valguskarpide eest vähemalt 15000 krooni
SOBIB IGALE POOLE
Lampi võib kodus paigaldada erinevatesse kohtadesse. Eelkõige sobib see aga sinna, kus käib elu ja tegevus. „Kasutan päiksesimulaatorit enamasti töötegemisel arvuti taga, olgugi, et istun akna all ja ruloo on üles tõmmatud. Kui õhtul mängin teises toas lastega, siis tassin selle endaga sinna ka kaasa, siis pahas tujus lapsed ei kakle omavahel nii palju. Isegi jõuludeks Saaremaale vanaema juurde sõites pressisime oma päiksesimulaatori autosse, koju jätta ei tulnud kõne allagi. Vanaemal maal siis aknast paistis keset pimedat metsa valge valgus nagu UFO oleks tuppa maandunud. “ räägib Marge ennast unustavalt.
Kõige olulisem on karp paigaldada sinna, kus teda silmaga näha on, mitte kukla taha, kuhu meie silmad kuidagi moodi ei näe. Selleks, et valgusest oleks kasu, peab silmadel olema valgusallikaga kontakt ning valgus ei tohi tulla selja tagant. “Valguskarbis peidus olev valgus kiirgab tegelikult vikerkaarevärve ehk nähtava valguse lainepikkusi, mida me vihma tibutades päikesepaistega näha saame. Kokku moodustavadki need lainepikkused valge valguse ehk valguse, mis meid ei soojenda nagu infrapunane või ei põhjusta päevitus nagu ultraviolettkiirgus.
Kirgas valgus sobib paremini ka make-up`i tegemiseks, sest valgus toob õiged värvid esile. Asendamatu päiksevaesel ajal Heinoja-Ventsas soovitab lampi kasutada kogu pimeda aja, eriti hommikuti, et keha ja vaim saaks päevarütmi taas kätte, vaid suvel ei ole vaja.
Samas hoiatab ta, et esimene pool tundi võib olla silmadele võõras. „Silmad võivad veidi tundlikud olla ning nägemine “värelema” hakata, aga see möödub kiiresti, kohe harjub silm ära.“ See on põhjustatud sellest, et talveperioodil ei ole silm ereda valgusega harjunud. Aga kui harjumus tekkinud, siis on varsti ka valgussõltuvus kohal.
Esileht 
